Koer on oma ajaloolise tausta poolest suuresti karjaloom ja sellest lähtuvalt on alati õnnelikum selline koer, kes saab omanikult tähelepanu ja tegelemist.
On vale arusaam, et koera sotsialiseerumine on teiste koertega hullamine. Koer sotsialiseerub terve elu. Uued tutvused, helid, inimesed, loomad ja situatsioonid on sotsialiseerumine. Erinevus on selles, et kas need saavad olema positiivsed või negatiivsed kogemused koeral.
Sotsialiseerumine/ kohanemine 4-7 (8) nädalat.
Kohanemine ehk sotsialiseerumine on teatud sorti õppimine, mis ei unune. Kutsikas kohaneb ümbrusega: ema, pesakonnakaaslased, kasvataja, pere, hääled, õu – ümbrus hakkab tema elus omandama tähendust. Kutsikas peab harjuma inimestega, inimese häälega, puudutustega, müraga, koertega, teiste loomadega jne. Meeles tuleb pidada, et kõne all on kutsika esmased kogemused ümbritsevaga ja need ei tohi olla negatiivsed. Näidake kutsikale, et olukord tänaval on sõbralik ja rahumeelne ega kujuta endast ohtu. Koera sotsialiseerimiseks vali kontrollitud mitte agressiivseid koeri. Ära lase tal iga ringi jooksva koera juurde joosta. Püüa, et sina oleksid tema jaoks tähtsam kui teine koer (mäng, maius või räägi temaga). Sina otsustad, kas lubad minna tutvust tegema või ei.
Kui kutsikas pelgab, ei tohi rihmast sikutades teda hirmutava objekti poole lohistada või ärevalt koera „nunnutama“ hakata. Säilitage rahu, julgustage koera rahulikult rääkides, silitades. Võite tema juurde lihtsalt maha kükitada, siis tõuske ja liikuge edasi. Kui rihma pikkus võimaldab, minge hirmu põhjustanud asja juurde ja rääkige sealt kutsikaga. Kui kutsikas ikkagi keeldub edasi tulemast, saavutage kauemal paigal püsides ja kutsikaga tegeledes vähemalt see, et ta kaotaks objekti suhtes huvi- järgmisel jalutuskäigul või ringiga samasse kohta tagasi tulles on sama asi juba kindlasti vähemhirmuäratav. Mida rohkemate inimeste ja koertega kutsikas ja noor koer kohtub, seda rahulikum on ta samas olukorras täiskasvanuna.
Koeral ei eksisteeri sellist asja nagu suhtlemisvaegus kui karjas on kõik hästi toimiv ja reeglid selged. Näiteks kontakt peremehega, algteadmised kuulekusest ja piisav mäng.
Kontrollimatu sotsialiseerimisega võib saavutada hoopis hüperaktiivse ja allumatu tulemuse.
Enimlevinud vead kutsika sotsialiseerimisel ...
1. Kutsikas hoitakse saja luku taga, kardetakse, et kuna vaktsineerimised on tegemata, siis enne ei saa sotsialiseerida.
Saab küll! Helidega on vőimalik harjutada kodus, külas käimine on turvaline, kui seal pole vaktsineerimata koeri. Ja mingil määral on kutsikal ka oma emalt saadud immuunsus, vali oma südametunnistuse järgi nö kuldne kesktee. Käi kutsikaga näiteks kohtades, kus ei liigu palju koeri. Haigused vőivad levida ju ka kingade kaudu – seega surnud ring.
2. Kutsikas haaratakse kohe sülle, kui möödub võõras (sageli suurt kasvu) koer vői vőőras inimene – őpetame sellisel moel teda koerte ja inimeste suhtes asotsiaalseks ja umbusklikuks. Kindlasti saad endale tulevikus vőőraste koerte ja inimeste peale haukuva koera, sest sina ju karjajuhina talle őpetasid, et midagi imelikku on lahti…
3. Kutsikat karistatakse tema peale karjumisega vői koguni füüsiliselt.
No jah, kui endale pisutki selgeks teha, kuidas peaks käituma karjajuht, on siin kommentaarid mőttetud. Ebakindel, närviline ja kergesti ärrituv inimene ei ole kindlasti karjajuht. Veel vähem see, kes peab oma füüsilist üleolekut nőrgema peal tőestama.
4. Kutsikale ei őpetata üksi olemist.
Üksiolemist tuleks őpetama hakata siis, kui koer on oma uue koduga harjunud ja tunneb end seal turvaliselt. Alguses piisab, kui peremees läheb lihtsalt paariks sekundiks teise tuppa, hiljem pikendatakse seda aega järk järgult. Kőige paremini őnnestub see siis, kui kutsikas on söönud vői väsinud. Üks vőimalus on ka kasutada enne ära minekut mingit kindlat väljendit, näiteks “Lähen ära, ole tubli” vms. Siis peaks koer minema oma asemele puhkama. Muide, kasulik on teada, et kui karjajuht on ära, kari puhkab. Sageli on üksindusahistuse vallandajaks karjajuhi positsiooni puudumine, aga loomulikult on oma roll siin ka geneetikal ja hormonaalsel eripäral.
5. Kutsikale ei vőimaldata kontakte võõraste inimestega vői on need kontaktid ebameeldivad.
Kui kutsikas on aravõitu, ära lase võõrastel teda ehmatada, veel enam, ära lase võõrastel teda katsuda ja tema poole liikuda. Las kutsikas vőtab ise võõraga kontakti, võõras vőiks vaikselt kükitada ja sina kutsikat rõõmsa hääletooniga julgustada. Kui hirm on väga suur, tuleb maiusega meelitada võõrale lähenemist, nagu igasuguse probleemkäitumise puhul tasa ja targu.
6. Kutsikat ei harjutata füüsilise kontaktiga – karvahooldus, hammaste näitamine, küünte lõikamine jms.
7. Kutsikale ei õpetata olema oma peremehega kontaktne – kutsikas peab maast madalast harjuma hoidma end oma karja lähedusse ja vajadusel pidama oma peremehega silmsidet. Jäme viga tehakse, kui hakatakse näiteks kutsikale järele jooksma, ta vőtab seda mänguna, ja väga põneva mänguna.
8. Kui kutsikas tuleb turvatunnet otsima, lükatakse ta eemale – suur viga, see vähendab koera usaldust oma karjajuhi vastu. Sa pead alati oma koerale pakkuma turvatunnet, olema rahulik ja kindlameelne. Muidugi mőista, ei pea sa teda kartmise ajal kiitma – sa ju ei taha tema hirmu süvendada.
Autor: Svetlana Zolotnikova, koertekoolitaja
Materjal www.koer.ee lehelt